Peeruvalguse ja õlilampide aeg on otsa saanud koos keskajaga ning pole kellelegi üllatuseks, et kogu moodsa maailma toimimine sõltub energiatootmisest. Ometigi ei ole Eesti valitsejate lähenemist energiastrateegiale vaadates näha, et ka nad sellest aru saaks. Tööstus on praegusest energiastrateegiast õigustamatult kõrvale jäänud, hoolimata asjaolust, kui suur on selle otsene ja kaudne mõju.
Tööstus pole kellegi hobi või kiiks, mida tehakse oma lõbuks – tööstuse toodangut on paljuski tarvis igapäevaeluks ja elus püsimiseks. Nii rahvusvahelised kui ka siinsed tööstusettevõtted on oma tootmisüksusi ja struktuure sageli aastakümneid üles ehitanud, hõivanud uusi eksporttugusid, laiendanud oma tootmist, arendanud oskusteavet jne. Sealjuures ei tohiks vaadata mööda asjaolust, et kõige selle juures on palgakasv ja muud kasvukõverad olnud muljetavaldavad. Ka muutustega on suutnud kohalik tööstus kohaneda igati edukalt ja maksnud sealjuures riigile jätkuvalt makse, loonud töökohti, pakkunud tarbijatele toodangut ning ehitanud välja toimiva majandussüsteemi.
Selge see, et osa ettevõtteid tekib aja jooksul juurde, samas kui osad jällegi ära kaovad. Nägime üsna hiljuti koroonakriisis, mis juhtub siis, kui majandus osaliselt massiliselt kokku kukub ja see oli meie jaoks uus pilt, enne kui suudeti uutes ja senitundmatutes tingimustes taas tööle hakata. Aga nüüd, kus on võimalik stsenaariume ise otsuste abil suunata, on Eestis teadlikult valitud arusaamatu strateegia. Olukorras, kus teised riigid toetavad oma tööstusi, seab Eesti riik oma tööstusettevõtted viletsamasse konkurentsiolukorda, kus keegi ei võida, vaid pigem hakatakse mõtlema alternatiivsetele turgudele kolimist.
Jääb arusaamatuks üleskutse asendada tootmine innovatsiooniga, arvestades, et tööstus per se ongi innovaatiline. Kuidagi tuleb ju leiutised juurutada ja valmis teha. Samuti pole kriisiolukorras mõistlik rääkida rahade või lepingute olemasolust, kui pole reaalseid elektritootmisvõimsusi või reaalseid gaasi kuupmeetreid, mille abil opereerida. “Küll me kusagilt ostame” ei ole täna jätkusuutlik strateegia, kus vabu toomisvõimsusi regioonis napib ja mitmed naaberriigid on teatanud, et kriisiolukorras varustatakse ennekõike kodumaiseid tarbijaid.
Ühtlasi külvab segadust Eesti Energia plaan juba fikseeritud universaalteenuse hinda kohe peale kehtestamist jooksujalu tõstma hakata. On selge, et see mõjutab tavatarbijaid, aga seeläbi ka tööstust ja majandust üldisemalt. Iga töötaja ja väikeettevõtja, kelle elamis- ja toimetulekukulud selle arvelt tõusevad, mõjutab kas siis palgasurve või kõrgemate tarnekulude kaudu ka meie tööstust. Ilma töötajate või tööstusele teenust pakkuvate väikeettevõtete ja tarnijateta ei ole aga meie tööstus võimeline tegutsema.
Otsustajad peavad riigimeestena mõistma, et kriitiliste valdkondade puhul on stabiilsus äärmiselt oluline. Elektrist rääkides on olnud Eesti edu võtmeks alati stabiilne elektrivarustus. Meil on tootjatena alati võimalus toota kusagil mujal odavamalt, aga just kindlus, et elekter on olemas ja selle hind on mõistlik, on tootjaid siin hoidnud. Seda kindlust peab riik hoidma ja pakkuma ka nüüd – nii tööstustootjale kui tavatarbijale. Praeguste kõrgete hindade tulemusel on ju ka riik ise saanud rohkem aktsiisi- ja maksutulu. See, n-ö ootamatu kingina tulnud raha oleks mõistlik igal juhul tarbijale juba tekkinud kulude tarbeks välja maksta. Aga suures plaanis tasub valitsusel veelkord oma strateegilisele lähenemisel otsa vaadata – kas on üldse mõistlik korjata esmalt kõigilt raha maksudena riigi kassasse, et see siis toetustena jälle uuesti välja maksta? Võib juhtuda, et see jääb juba mõne ettevõtte või leibkonna jaoks liiga hiljaks ega päästa enam vältimatutest valikutest.
Otto Richard Pukk, Eesti Elektroonikatööstuse Liidu volikogu esimees, rahvusvahelise elektroonikatööstuse Incap Corporation president
Arno Kolk, Eesti Elektroonikatööstuse Liidu tegevjuht